Long time no see

Intspiratsioon ja motivatsioon said vahepeal otsa, kuid nüüd on nad naasnud uues kuues ( loodetavasti seekord pikemaks ajaks). Elu on selle pausi jooksul trastiliselt muutunud. Ei saaks öelda, et paremas suunas, kuid kindlasti lähemale tõele. Kooli ja Saksamaaga olevad pinged kadusid, kuid asemele tulid suhte ning ellu suhtumise mured. Vaatepilt on selginenud. Tean, mida saavutada tahan, aga ei teagi kust alustda. Õpingute ja reiside jaoks oleks raha vaja. Seega hakkasin tööd otsima. Leidsin ka paar kohta, aga ega ma kõigega siis rahuldu. Raha õpingute jaoks leidsin, aga unistus märtsis indiasse minna tundub hetkel liiga kauge, sest vaja oleks vähemalt 2000 eurot. Hoidke mulle pöidlaid, et saaksin selle kuidgai kokku.
Olen mõelnud ka klassikaliseks muutunud teed minna- austraalia! Aga see on vähe tõenäoline, kuid kunagi ei tea...
Hobisid on juurde tulnud. Langesin jooga ja meditatsiooni võlude kütkeisse. Nad teevad tõepoolest imet. Kunagi ehk räägin neist ka lähemalt. Tegelen veidi ka käsitööga ühe imelise inimese juures ja üritan ka veidi koduperenaine olla :)
Suures raamis ongi see kõik.
P.S Teen endale peatselt ka uue blogi toortoitumise kohta ;)

Emotsioonid

Karjun, nutan, hingeldan. Torm möllab mu sees. Ma ei suuda enam niimodi jätkata. Ma ei taha enam niimodi jätkata, aga lahendust ei näe. Läbi oma valu ja jonni ei ulatu selleni. Ma tunnen, kuidas verd voolab mu hingest, aga ma ei saa plaastrit kasutada. Kogu aeg läheb järjest valusamaks. Tajun, et õhk võib muutuda väga paksuks, aga ma ei suuda seda kuidagi vältida. Energia sai lihtsalt otsa. Motivatsioon puudub. Lisaks ma pulbitsen vihast ja pettumusest.
Ei, ära puuduta mind, nii on parem, kui et ujuda suurema valu ja pettumuste meres.
Näin kõrk ja külm, kuid vaid selleks, et oma haavu peita. Tegelikult põlen seesmiselt. Vaid üksinda olles on pisarad mu näo katteks.
Ma palun, et kõik saaks korda, et see piin lakkaks.
Ei jaksa enam kaua.

Kitsas ruum

Õhk saab otsa. Ma ei taha alistuda, ei, ei taha leppida kirjutamata seadustega. Kõige jäledaga, mida elu pakkuda suudab. Maailm ei saa ju ometi nii halb ja räpane koht olla. Kaua veel suudan üksinda tugev olla ja mitte alla anda? Leppida kadeduse, vihkamise, materiaalsusele rõhuvaga, võltsiga. Ei, ma ei taha kuuluda halli massi, mingisugusesse ühiskonna normi, ma tahan olla õnnelik puhta ja siirana.Kas see on võimalik, kui ümbritseval on hoopis teistsugused väärtused? Vägivallaga ei saavuta kunagi rahu, aga rahu on minu taotlus ja vägivalda ei saa kuidagi vältida.

Ma tean, et kõik on võimalik, samuti eirata selle ilma pehesust. Silmad kinni pigistada. Aga see ei ole probleemile lahendus. See on lihtsalt lolli mängimine, ega asjata ei öelda, et lollid on need kõige õnnelikumad. Vahel tahaks oma aju välja lülitada ja lihtsalt olla, tundmata hirmu, kibestumist ebaõigluse vastu, lihtsalt leida hetkes õnn ja ilu. See aga on paganama raskeks muutunud. Mida vanemaks inimene läheb, seda rohkem muret ta enda energia välja laseb ja lapselikkust ja siirust eirab. Olen alati mõelnud, et mina selliseks ei muutu, ma jään õnnepalliks, aga tegelikkus annab valusalt kõrvakiile. Vanemad, ühiskond, sõbrad, kõik eeldavad täiskasvanulikku käitumist ja alateadlikult muutungi nende mallide suunas. Kui tugevamad löögid tulevad, hoiatab mu mõistus mind. Ei, ma ei muutu siis taas naerusuisemaks, isegi vastupidi, mind masendab see, kuidas teised alateadlikult nii palju mõjutada saavad. Ma tõesti püüan jääda iseendaks ja seda vahel väga radikaalsete otsustega, aga see on vajalik. Ei tohi teistel lasta võtta enda isiksust, enda õnne ja enda põhimõtteid.

Armsaimale!

Sõnu liiga vähe kirjeldamaks mu tundeid!
Sinust mõelnud olen tuhandeid tunde!
Minevik meil pole selge.
Tulevik loodame on helge.
Loendamatul arvul ilusiad mälestusi.
Mida teeksin küll ilma Sinuta, musi?
Kaua Sinuta ei saa.
Muidu piinades pean vaevlema.
Olen ühes suures õnnemullis.
Armastan Sind, kallis!
                            

Hüsteeria

Oli pikk palav pingeline päev. Süda puperdas ja adrenaliini toodeti hoolega juurde. Üsna pikalt on mu närve söödud  ja sel päeval tehti seda eriti. Pidin autorooli taga hommikust õhtuni olema ja linna sõites võttis maad tohutu väsimus. Ei, ma ei oleks mingil juhul magama jäänud, lihtsalt vaimselt ei jõudnud sõita, aga pidin siiski need 80 km vastu pidama. Ühel hetkel ehmatasin, sest ei jälginud piisavalt esimest autot, kes pidurdas ja sain vaevalt ka pidama. Ootasin Lasnamäe Prismat, sest teadsin, et siis võtab ta mu sõitmise üle ja ma saan lõpuks koju, aga kui talle helistasin, kostis ta, et on juba kesklinnas. Ühe hetkega olin emotsioonidega üle valatud. Mis mõttes???  Pettumus ja lootuse kadumine tõid vihmapilved kohale. Kõik sees hoitud emotsioonid, mis said päevaga kogutud ja teised minevikust, mis pinnale tungisid vallandusid tormina. Imestan, et üldse kesklinna ja sealt edasi suutsin sõita, sest nutsin hüsteeriliselt terve tee. Arvasin, et lähen hulluks, sest tundsin midagi nii hullumeelset uut ja jõuetust. Vaevaga tulin autost välja ja loivasin trepist üles. Pisarad ei olnud lakanud. Nuuksusin veel kaua edasi. Jõudu sain kuumast duššist veidi juurde. Ma teadsin, et on vaid kokkuvõtmise küsimus ja ma olen endine, kuid ma ei tahtnud ega suutnud seda. Tükki aja pärast siiski tulin jalule ja läksime poodi ja mere äärde, utoopilised ideed hakkasid jõuetust välja vahetama. Tekkis üleväsimus. Hakkasin juba poodi tordileti äärde maha istuma jonni pärast, aga ta tuli ja päästis mu. Veidi aja pärast kadusin üksi kakumäe laintesse. Nii vabastav ja ilus. Õhtu läks jonnimistega ja emotsioonidega edasi, aga lõpuks sai kõik korda ja tekkis hirm. Hirm iseenda ees. Väga suur hirm.
Otsustasin, et vajan korralikku und, et jälle normaalseks hakata ja niisiis neelasin elus esimest korda unerohutableti alla. Pimedus ja vaikuks- päeva parim osa.

Tormi ootuses

 Paugutamine ja valgusesähavtused. Puid maha painutav tuul ja lõikav vihm. Lillede kroonlehed laiutavad maapinnal. Mulda pritsib peenardest.  Järku kõik vaibub. Alles see algas, kuid juba on taas haudvaikus. Päikegi ei jõudnud selle ajaga pilve taha peitu pugeda. Pettumus. Kuhu jäi ööks muutuv päev ja tundide pikkune kõumürin? Puhastav jõud, mis matab lämbuse ja valed. Lohutust toov pilv, tule palun tagasi. Kutsu siis vähemalt oma sõpru appi, kui sa ise nii vähe häält teha suudad. Istun ja ootan Sind  siin, et teaksid. Olen Sind igatsenud. Ära lase mul enam kaua oodata, muidu lakkan veel uskumast sinu rahu toovasse maagiasse. 

Kaua veel?

Udu laskub me kohale, süüdi selles-

üks mürgine madu.

Hea alati olin,

nüüd enam ei tea.

Olen ühest nurgast teise loobitud,

endast väljamõeldisi vaid kuulen.

Mul on halb, tahan välja siit keerisest,

tundetud ja külmad meeled sul.

Tulevik, kaugel oled sa?

Enam ei jaksa, igavik. 

Wolfhag Waldfest

Pidu oli juba alanud, kui 10 neidu Wolfhagi metsa jõudsid. Teepeal sinna lootes rattalt mitte maha kukkuda, kohtusid nad juba švipsis noortega. Ootused olid suured, sest preili nr.2. ootas väidetavalt üks noorsand üleval mäel. Eest leidsime pärast paari tantsulkat, et eelpoolmainitud noormees oli kellegi teise oma embusesse haaranud. Mind valdas tohutu viha, sest ei kannata, kui mehed naistega julmalt mängivad. Juba 2 kuud suuri lootusi tekitanud ja siis ettejuhtuva blondiini enda võrku meelitanud- ei see ei lähe mitte. Kui ei soovi muud peale paari öö, tuleb minna vastavasse teenindusasutusse või kohe alguses ütlema, mis plaanis. Niimodi süütud ja siirad noored ära rikutaksegi ja enam ei teata sõna Armastus tähendust. Igal juhul, lähme oma looga edasi. Mina ja neiu nr.3 läksime ja ütlesime paar karmimat sõna sellele eputisele, kes arvas, et on nii lahe ja võib teha mida heaks arvab. Gänsta müts peaks, bligbling kõrvas vaatas meid sellise näoga, nagu  räägiksime hiina keelt, sest tema elu eesmärk seisnes võimalikult palju keppi saamises, mida ta meile ausalt tunnistas. Rõhudes tema ebaausale käitumisele preilide suhtes, ütles, et tal suva, mida teised tunnevad. Mul jäi suu lahti. Kas selliseid inimesi on tõesti olemas? Ta sai teenitud palga teiste ees maha tegemisega ja  me neidudega  nr. 2 ja 3 sebisime ta hea sõbra enda poolele + ta  läks tühjade kätega koju. Tema ja ta musklis sõprade silmis helkis viha ja ma tunnetasin olukorra ohtlikust, sest ei puudunud palju, et nad mulle kallale oleks tulnud. Säilitasin siiski enesekindluse, kuigi pulbitsesin vihast. Ja teate kelle vastu? Nende noormeste vanemate, sest nad ei ole ilmselgelt oma tööd laste kasvatamisel teinud. Oh, seda teemat käsitlen ma mõnes teises postituses eraldi.
Telgid olid rahvast täis ja tantsuplatski kulutas paljude kingi. Tegime veel mõned dringid ja vallutaisme ise tantsulava. Pöörlemine tähise taeva all võttis nii mõnegi hingetuks. Läbi inimeste keerutasime end üksteisele nähtavaks. Kas tõesti me mõlemad jälle siin? Kunagi tituleerisime vastastiku üksteist parimaks. Su silmist võis näha vana pilku, pilku mis tahaks kordust, aga minevik seisis hõredalt siiksi seal vahel. Puudus kontakt, vältisin su pilku. Ikkagi olid üks hetk mul ees. Kiusatus mängida oli tohutult suur, sest oled mu kahele sõbrannale haiget teinud, aga ma loobusin. Kunagi ei saa tagasi oldud aegu, ega tundeid, ei saa tehtud vigu parandada ja asju olemtauks teha. Olime ise oma arguses süüdi. Mul on hea meel, et kahe reaga minu käsikirjas seisad, aga ma olen juba paar sada lehte edasi läinud.
Läksin teise otsa ja see oli õhtu parim mõte, sest neiu nr.2 leidis ülimalt toreda ja kena nooruki, kes loodetavasti teab tütarlapse hinda.
Nii palju tuttavaid ja ühiseid mälestusi said sel õhtul kokku. Kõik te olite mu elus kunagi üsna tähtsal kohal. Jäänud on vaid: Tere, kuidas läheb? Vahemaa matab inimesed enda alla. Minevik ei tohigi meid juhtida. Ei, tuleb jääda siiraks ja uuesti proovida, kas pliit jälle kõrvetab( äkki seekord on see väljalüliatud) , vaid nii säilitame sõltumatuse minevikust.
Pikemat aega ootasin ratta sõitu pehmesse voodisse, kus joobes isikud ei kalla sind alkoholiga üle ja ei talla su varvastel. Mu kingad läksid katki+ beežist värvist oli saanud tumepruun ja valge top oli joojate alkoholi täis. Ma hakkan vanaks ikka jääma, kunagi see ei häirinud mind üldse. Terve öö õnnelikuim hetk oli, kui vajusin voodisse unenägude valla :)

Minevikku vajuv

Üks silmapilk ja ma tunnen taas seda energiat. Ma teadsin, et pean sind veel korra nägema. Mitu korda juhtus see ja viimasel korral tundsin, et mitte kunagi enam. Nii see läkski, vajusid minevikku. Teadsin, et nii juhtub, kuid ahvatlus mängida ei takistanud mind proovimast. Tund aega ja siis kadusid lume ja tuule sisse. Kas mul on kahju? Ei, ma olen neid mänge küllalt mänginud ja enam ei taha. Neil ei ole kunagi tulevikku, samuti nende käekäik ei lähe mulle väga korda. Neid mänge oli/on ja tuleb meil kõigil.

Veidike Stepihunti

Kõrvus häälte sumin. Vaevalt tajun keskkonda. Ma tunnen joovastust. Joovastust kübekesest maailmast, mida on mulle antud kogeda. Tajun maagiat mägedes, vulisevas ojas, rohukõrres, udus, kassipojas. Igal pool. Nauding üksi olemisest on ülim. Alateadlik püüe vaikuse poole, vaid maagia kaja kõrvades.
Stepihundi elu poole tõmbun, Kuid mitte täielikult. Üksi olemine on nauding, kuid üksindus on midagi muud.
Ei saa kunagi öelda, et oleksin üksik. Ei, isegi loodus ja loomad on mulle hingelised kaaslased. Ja Sina, kallis, oled südames alati minuga.
Inimesed tulevad ja lähevad. Õnneks nad ka märkavad minna. Ma ei kannata pikalt teiste ümbruses olla. Pean tagasi vahepeal tõmbuma. Kui seda ei tee, tunnen, et maagia hakkab mu ümbert kaduma. Segajad on minu ja maailma vahel.
Sina, aga oled immuunne. Sa kuulud sinna maailma. Annad võlu veel juurdegi. Kõik on loomulik.
Ma olen õnnelik.
Ma õhkan endas pulbitsevast armastusest.

Uus Ärkamine

3 kuud varem leidsin end peaaegu ärkamas, tehes seda blogi, kuid miski uinutas mind taas. Olen juba pikka aega tahtnud virguda, kuid hirmus edasi lükanud. Pea aasta tagasi muutusin tuimaks, sest pettusin elus, kuidas ta on mulle kogu aeg valetanud, andes mulle näiliselt õiged vastused, kuid tegelikult viskas mulle vaid ühe olemasolevatest lauale ja mina naiivne jäingi uskuma, et rohkem lahendusi pole. Õnneks mu silmad avati õige pea ja kusjuures tänu uskumusele, et kõik on must-valge. Protestil tutvusin inimesega, kes on mu elu jäädavalt muutunud, kes pani mind kõiges kahtlema ja küsimusi esitama, ehk keegi, kes pani mu OMA peaga mõtlema. Seisukohtade võtmisel tekkisid raskused, sest ma ei teadnud, mida aluseks võtta võib ehk keda ma uskuda saan? Siiamaani ei ole selles täitsa kindel. Aeg oli aga see, kes mul aitas end taas leida, sest uskuge, kui ühel päeval ei saa te enam uskuda millesegi, milles varem olete kindlad olnud, siis teie isik lakkaks nagu olemast. Inimesed on ju mõtlevad olendid ja kui ei oska enam mõelda, ei tunne end ka enam elus.
See on minu lähiajalugu, et mõistaksite kübekestki minu olemusest.

Paar päeva tagasi sain aru, et enam vana viisi ei saa ja tänu ühele väga imelisele inimesele suutsin üles ärgata ja end lõpuks uuesti õigesti tundma õppida. Kas ma tean nüüd, kes olen? Ei, aga iga päev jõuan tõeni lähemale.
Iga hingetõmbega jõuan enda teerajale lähemale.
Teate, kui hea on jälle hingata? Tunda vabaduse lõhna? Vabaduse, sest olles mina ise, ei ole enam kellegi, ega millegi külge aheldatud.

Avage silmad ja hingake! See on uskumatult imeline tunne!