Kitsas ruum

Õhk saab otsa. Ma ei taha alistuda, ei, ei taha leppida kirjutamata seadustega. Kõige jäledaga, mida elu pakkuda suudab. Maailm ei saa ju ometi nii halb ja räpane koht olla. Kaua veel suudan üksinda tugev olla ja mitte alla anda? Leppida kadeduse, vihkamise, materiaalsusele rõhuvaga, võltsiga. Ei, ma ei taha kuuluda halli massi, mingisugusesse ühiskonna normi, ma tahan olla õnnelik puhta ja siirana.Kas see on võimalik, kui ümbritseval on hoopis teistsugused väärtused? Vägivallaga ei saavuta kunagi rahu, aga rahu on minu taotlus ja vägivalda ei saa kuidagi vältida.

Ma tean, et kõik on võimalik, samuti eirata selle ilma pehesust. Silmad kinni pigistada. Aga see ei ole probleemile lahendus. See on lihtsalt lolli mängimine, ega asjata ei öelda, et lollid on need kõige õnnelikumad. Vahel tahaks oma aju välja lülitada ja lihtsalt olla, tundmata hirmu, kibestumist ebaõigluse vastu, lihtsalt leida hetkes õnn ja ilu. See aga on paganama raskeks muutunud. Mida vanemaks inimene läheb, seda rohkem muret ta enda energia välja laseb ja lapselikkust ja siirust eirab. Olen alati mõelnud, et mina selliseks ei muutu, ma jään õnnepalliks, aga tegelikkus annab valusalt kõrvakiile. Vanemad, ühiskond, sõbrad, kõik eeldavad täiskasvanulikku käitumist ja alateadlikult muutungi nende mallide suunas. Kui tugevamad löögid tulevad, hoiatab mu mõistus mind. Ei, ma ei muutu siis taas naerusuisemaks, isegi vastupidi, mind masendab see, kuidas teised alateadlikult nii palju mõjutada saavad. Ma tõesti püüan jääda iseendaks ja seda vahel väga radikaalsete otsustega, aga see on vajalik. Ei tohi teistel lasta võtta enda isiksust, enda õnne ja enda põhimõtteid.

Armsaimale!

Sõnu liiga vähe kirjeldamaks mu tundeid!
Sinust mõelnud olen tuhandeid tunde!
Minevik meil pole selge.
Tulevik loodame on helge.
Loendamatul arvul ilusiad mälestusi.
Mida teeksin küll ilma Sinuta, musi?
Kaua Sinuta ei saa.
Muidu piinades pean vaevlema.
Olen ühes suures õnnemullis.
Armastan Sind, kallis!
                            

Hüsteeria

Oli pikk palav pingeline päev. Süda puperdas ja adrenaliini toodeti hoolega juurde. Üsna pikalt on mu närve söödud  ja sel päeval tehti seda eriti. Pidin autorooli taga hommikust õhtuni olema ja linna sõites võttis maad tohutu väsimus. Ei, ma ei oleks mingil juhul magama jäänud, lihtsalt vaimselt ei jõudnud sõita, aga pidin siiski need 80 km vastu pidama. Ühel hetkel ehmatasin, sest ei jälginud piisavalt esimest autot, kes pidurdas ja sain vaevalt ka pidama. Ootasin Lasnamäe Prismat, sest teadsin, et siis võtab ta mu sõitmise üle ja ma saan lõpuks koju, aga kui talle helistasin, kostis ta, et on juba kesklinnas. Ühe hetkega olin emotsioonidega üle valatud. Mis mõttes???  Pettumus ja lootuse kadumine tõid vihmapilved kohale. Kõik sees hoitud emotsioonid, mis said päevaga kogutud ja teised minevikust, mis pinnale tungisid vallandusid tormina. Imestan, et üldse kesklinna ja sealt edasi suutsin sõita, sest nutsin hüsteeriliselt terve tee. Arvasin, et lähen hulluks, sest tundsin midagi nii hullumeelset uut ja jõuetust. Vaevaga tulin autost välja ja loivasin trepist üles. Pisarad ei olnud lakanud. Nuuksusin veel kaua edasi. Jõudu sain kuumast duššist veidi juurde. Ma teadsin, et on vaid kokkuvõtmise küsimus ja ma olen endine, kuid ma ei tahtnud ega suutnud seda. Tükki aja pärast siiski tulin jalule ja läksime poodi ja mere äärde, utoopilised ideed hakkasid jõuetust välja vahetama. Tekkis üleväsimus. Hakkasin juba poodi tordileti äärde maha istuma jonni pärast, aga ta tuli ja päästis mu. Veidi aja pärast kadusin üksi kakumäe laintesse. Nii vabastav ja ilus. Õhtu läks jonnimistega ja emotsioonidega edasi, aga lõpuks sai kõik korda ja tekkis hirm. Hirm iseenda ees. Väga suur hirm.
Otsustasin, et vajan korralikku und, et jälle normaalseks hakata ja niisiis neelasin elus esimest korda unerohutableti alla. Pimedus ja vaikuks- päeva parim osa.