Wolfhag Waldfest

Pidu oli juba alanud, kui 10 neidu Wolfhagi metsa jõudsid. Teepeal sinna lootes rattalt mitte maha kukkuda, kohtusid nad juba švipsis noortega. Ootused olid suured, sest preili nr.2. ootas väidetavalt üks noorsand üleval mäel. Eest leidsime pärast paari tantsulkat, et eelpoolmainitud noormees oli kellegi teise oma embusesse haaranud. Mind valdas tohutu viha, sest ei kannata, kui mehed naistega julmalt mängivad. Juba 2 kuud suuri lootusi tekitanud ja siis ettejuhtuva blondiini enda võrku meelitanud- ei see ei lähe mitte. Kui ei soovi muud peale paari öö, tuleb minna vastavasse teenindusasutusse või kohe alguses ütlema, mis plaanis. Niimodi süütud ja siirad noored ära rikutaksegi ja enam ei teata sõna Armastus tähendust. Igal juhul, lähme oma looga edasi. Mina ja neiu nr.3 läksime ja ütlesime paar karmimat sõna sellele eputisele, kes arvas, et on nii lahe ja võib teha mida heaks arvab. Gänsta müts peaks, bligbling kõrvas vaatas meid sellise näoga, nagu  räägiksime hiina keelt, sest tema elu eesmärk seisnes võimalikult palju keppi saamises, mida ta meile ausalt tunnistas. Rõhudes tema ebaausale käitumisele preilide suhtes, ütles, et tal suva, mida teised tunnevad. Mul jäi suu lahti. Kas selliseid inimesi on tõesti olemas? Ta sai teenitud palga teiste ees maha tegemisega ja  me neidudega  nr. 2 ja 3 sebisime ta hea sõbra enda poolele + ta  läks tühjade kätega koju. Tema ja ta musklis sõprade silmis helkis viha ja ma tunnetasin olukorra ohtlikust, sest ei puudunud palju, et nad mulle kallale oleks tulnud. Säilitasin siiski enesekindluse, kuigi pulbitsesin vihast. Ja teate kelle vastu? Nende noormeste vanemate, sest nad ei ole ilmselgelt oma tööd laste kasvatamisel teinud. Oh, seda teemat käsitlen ma mõnes teises postituses eraldi.
Telgid olid rahvast täis ja tantsuplatski kulutas paljude kingi. Tegime veel mõned dringid ja vallutaisme ise tantsulava. Pöörlemine tähise taeva all võttis nii mõnegi hingetuks. Läbi inimeste keerutasime end üksteisele nähtavaks. Kas tõesti me mõlemad jälle siin? Kunagi tituleerisime vastastiku üksteist parimaks. Su silmist võis näha vana pilku, pilku mis tahaks kordust, aga minevik seisis hõredalt siiksi seal vahel. Puudus kontakt, vältisin su pilku. Ikkagi olid üks hetk mul ees. Kiusatus mängida oli tohutult suur, sest oled mu kahele sõbrannale haiget teinud, aga ma loobusin. Kunagi ei saa tagasi oldud aegu, ega tundeid, ei saa tehtud vigu parandada ja asju olemtauks teha. Olime ise oma arguses süüdi. Mul on hea meel, et kahe reaga minu käsikirjas seisad, aga ma olen juba paar sada lehte edasi läinud.
Läksin teise otsa ja see oli õhtu parim mõte, sest neiu nr.2 leidis ülimalt toreda ja kena nooruki, kes loodetavasti teab tütarlapse hinda.
Nii palju tuttavaid ja ühiseid mälestusi said sel õhtul kokku. Kõik te olite mu elus kunagi üsna tähtsal kohal. Jäänud on vaid: Tere, kuidas läheb? Vahemaa matab inimesed enda alla. Minevik ei tohigi meid juhtida. Ei, tuleb jääda siiraks ja uuesti proovida, kas pliit jälle kõrvetab( äkki seekord on see väljalüliatud) , vaid nii säilitame sõltumatuse minevikust.
Pikemat aega ootasin ratta sõitu pehmesse voodisse, kus joobes isikud ei kalla sind alkoholiga üle ja ei talla su varvastel. Mu kingad läksid katki+ beežist värvist oli saanud tumepruun ja valge top oli joojate alkoholi täis. Ma hakkan vanaks ikka jääma, kunagi see ei häirinud mind üldse. Terve öö õnnelikuim hetk oli, kui vajusin voodisse unenägude valla :)