Veidike Stepihunti

Kõrvus häälte sumin. Vaevalt tajun keskkonda. Ma tunnen joovastust. Joovastust kübekesest maailmast, mida on mulle antud kogeda. Tajun maagiat mägedes, vulisevas ojas, rohukõrres, udus, kassipojas. Igal pool. Nauding üksi olemisest on ülim. Alateadlik püüe vaikuse poole, vaid maagia kaja kõrvades.
Stepihundi elu poole tõmbun, Kuid mitte täielikult. Üksi olemine on nauding, kuid üksindus on midagi muud.
Ei saa kunagi öelda, et oleksin üksik. Ei, isegi loodus ja loomad on mulle hingelised kaaslased. Ja Sina, kallis, oled südames alati minuga.
Inimesed tulevad ja lähevad. Õnneks nad ka märkavad minna. Ma ei kannata pikalt teiste ümbruses olla. Pean tagasi vahepeal tõmbuma. Kui seda ei tee, tunnen, et maagia hakkab mu ümbert kaduma. Segajad on minu ja maailma vahel.
Sina, aga oled immuunne. Sa kuulud sinna maailma. Annad võlu veel juurdegi. Kõik on loomulik.
Ma olen õnnelik.
Ma õhkan endas pulbitsevast armastusest.