Oli pikk palav pingeline päev. Süda puperdas ja adrenaliini toodeti hoolega juurde. Üsna pikalt on mu närve söödud ja sel päeval tehti seda eriti. Pidin autorooli taga hommikust õhtuni olema ja linna sõites võttis maad tohutu väsimus. Ei, ma ei oleks mingil juhul magama jäänud, lihtsalt vaimselt ei jõudnud sõita, aga pidin siiski need 80 km vastu pidama. Ühel hetkel ehmatasin, sest ei jälginud piisavalt esimest autot, kes pidurdas ja sain vaevalt ka pidama. Ootasin Lasnamäe Prismat, sest teadsin, et siis võtab ta mu sõitmise üle ja ma saan lõpuks koju, aga kui talle helistasin, kostis ta, et on juba kesklinnas. Ühe hetkega olin emotsioonidega üle valatud. Mis mõttes??? Pettumus ja lootuse kadumine tõid vihmapilved kohale. Kõik sees hoitud emotsioonid, mis said päevaga kogutud ja teised minevikust, mis pinnale tungisid vallandusid tormina. Imestan, et üldse kesklinna ja sealt edasi suutsin sõita, sest nutsin hüsteeriliselt terve tee. Arvasin, et lähen hulluks, sest tundsin midagi nii hullumeelset uut ja jõuetust. Vaevaga tulin autost välja ja loivasin trepist üles. Pisarad ei olnud lakanud. Nuuksusin veel kaua edasi. Jõudu sain kuumast duššist veidi juurde. Ma teadsin, et on vaid kokkuvõtmise küsimus ja ma olen endine, kuid ma ei tahtnud ega suutnud seda. Tükki aja pärast siiski tulin jalule ja läksime poodi ja mere äärde, utoopilised ideed hakkasid jõuetust välja vahetama. Tekkis üleväsimus. Hakkasin juba poodi tordileti äärde maha istuma jonni pärast, aga ta tuli ja päästis mu. Veidi aja pärast kadusin üksi kakumäe laintesse. Nii vabastav ja ilus. Õhtu läks jonnimistega ja emotsioonidega edasi, aga lõpuks sai kõik korda ja tekkis hirm. Hirm iseenda ees. Väga suur hirm.
Otsustasin, et vajan korralikku und, et jälle normaalseks hakata ja niisiis neelasin elus esimest korda unerohutableti alla. Pimedus ja vaikuks- päeva parim osa.
No comments:
Post a Comment