Kitsas ruum

Õhk saab otsa. Ma ei taha alistuda, ei, ei taha leppida kirjutamata seadustega. Kõige jäledaga, mida elu pakkuda suudab. Maailm ei saa ju ometi nii halb ja räpane koht olla. Kaua veel suudan üksinda tugev olla ja mitte alla anda? Leppida kadeduse, vihkamise, materiaalsusele rõhuvaga, võltsiga. Ei, ma ei taha kuuluda halli massi, mingisugusesse ühiskonna normi, ma tahan olla õnnelik puhta ja siirana.Kas see on võimalik, kui ümbritseval on hoopis teistsugused väärtused? Vägivallaga ei saavuta kunagi rahu, aga rahu on minu taotlus ja vägivalda ei saa kuidagi vältida.

Ma tean, et kõik on võimalik, samuti eirata selle ilma pehesust. Silmad kinni pigistada. Aga see ei ole probleemile lahendus. See on lihtsalt lolli mängimine, ega asjata ei öelda, et lollid on need kõige õnnelikumad. Vahel tahaks oma aju välja lülitada ja lihtsalt olla, tundmata hirmu, kibestumist ebaõigluse vastu, lihtsalt leida hetkes õnn ja ilu. See aga on paganama raskeks muutunud. Mida vanemaks inimene läheb, seda rohkem muret ta enda energia välja laseb ja lapselikkust ja siirust eirab. Olen alati mõelnud, et mina selliseks ei muutu, ma jään õnnepalliks, aga tegelikkus annab valusalt kõrvakiile. Vanemad, ühiskond, sõbrad, kõik eeldavad täiskasvanulikku käitumist ja alateadlikult muutungi nende mallide suunas. Kui tugevamad löögid tulevad, hoiatab mu mõistus mind. Ei, ma ei muutu siis taas naerusuisemaks, isegi vastupidi, mind masendab see, kuidas teised alateadlikult nii palju mõjutada saavad. Ma tõesti püüan jääda iseendaks ja seda vahel väga radikaalsete otsustega, aga see on vajalik. Ei tohi teistel lasta võtta enda isiksust, enda õnne ja enda põhimõtteid.