3 kuud varem leidsin end peaaegu ärkamas, tehes seda blogi, kuid miski uinutas mind taas. Olen juba pikka aega tahtnud virguda, kuid hirmus edasi lükanud. Pea aasta tagasi muutusin tuimaks, sest pettusin elus, kuidas ta on mulle kogu aeg valetanud, andes mulle näiliselt õiged vastused, kuid tegelikult viskas mulle vaid ühe olemasolevatest lauale ja mina naiivne jäingi uskuma, et rohkem lahendusi pole. Õnneks mu silmad avati õige pea ja kusjuures tänu uskumusele, et kõik on must-valge. Protestil tutvusin inimesega, kes on mu elu jäädavalt muutunud, kes pani mind kõiges kahtlema ja küsimusi esitama, ehk keegi, kes pani mu OMA peaga mõtlema. Seisukohtade võtmisel tekkisid raskused, sest ma ei teadnud, mida aluseks võtta võib ehk keda ma uskuda saan? Siiamaani ei ole selles täitsa kindel. Aeg oli aga see, kes mul aitas end taas leida, sest uskuge, kui ühel päeval ei saa te enam uskuda millesegi, milles varem olete kindlad olnud, siis teie isik lakkaks nagu olemast. Inimesed on ju mõtlevad olendid ja kui ei oska enam mõelda, ei tunne end ka enam elus.
See on minu lähiajalugu, et mõistaksite kübekestki minu olemusest.
Paar päeva tagasi sain aru, et enam vana viisi ei saa ja tänu ühele väga imelisele inimesele suutsin üles ärgata ja end lõpuks uuesti õigesti tundma õppida. Kas ma tean nüüd, kes olen? Ei, aga iga päev jõuan tõeni lähemale.
Iga hingetõmbega jõuan enda teerajale lähemale.
Teate, kui hea on jälle hingata? Tunda vabaduse lõhna? Vabaduse, sest olles mina ise, ei ole enam kellegi, ega millegi külge aheldatud.
Avage silmad ja hingake! See on uskumatult imeline tunne!
No comments:
Post a Comment